skip to Main Content

Kui soovid jagada Laurist mälestusi, siis kirjuta meile ning me paneme selle üles.

Mina, mina ise ja ma.

Tere kõigile, mu nimi on Lauri ja sündisin 18. septembril 1988. aastal väikeses külas nimega Kirbla.

Olen suurest perest pärit, mul on nimelt 1 vend ja 3 õde.

Minu haridustee, milleks mu suurem õde mul valmistuda aitas, algas väikesest Kasari koolist. Entusiastlikult, juba väikse lapsena hakkasin iseseisvalt televiisorit vaadates inglise keelt õppima. Käisin samuti viis aastat aktiivselt ladina ameerika tantse õppimas. Kui ma nüüd järele mõtlen, on ka mu õdedel ja vennal väike tantsupisik sees. Aastate jooksul harrastasin ka show-, breik-, disko- ja funktantsu ning need stiilid polnud ainukesed. Entusiastlik, püüdlik ja aktiivne nagu ma lapsena olin, tegelesin ka paljude spordialadega: jalgpall, võrkpall, korvpall, kergejõustik ja laskesport. Mitte jätta mainimata karateed, millega arvatavasti tegelesin Karate Kid’i pärast, aga kes seda teab. Võib öelda, et olen väga sportlik ja aktiivne, sain ka koolirekordid kuulitõukes, 60-meetri jooksus, palliviskes ja mind tembeldati koolitšempioniks laskmises. Ma isegi esindasin meie kooli riiklikel võistlustel. Mis mul ikka öelda – olen VINGE.

Ma arvan, et võime kõik nõustuda sellega, et oma võlu naiste seas sain osaledes erinevates kooli näidendites. Mind valiti Läänemaa koolide teatrifestivalil parimaks meesnäitlejaks.

Semud, kui sellest kõigest veel vähe, olin ka üks skautidest ja noortest kotkastest. Tegin kõikvõimalikke õppetööväliseid lisategevusi, kuid siiski jagus mul ka tarkust saada suurepäraseid hindeid. Esimesest üheksanda klassini olin kooli autahvlil: lõpetasin teise, kolmanda ja neljanda klassi kiituskirjaga. Muidugi muutusin siis üleolevaks ja arvasin, et enam õppima ei pea ja selle tõttu läksid ka hinded halvemaks, aga mitte nii kehvaks, et ma kooli auhtahvlilt välja oleksin jäänud.

Mu elu on olnud nagu üks suur õnnetuste jada. Minuga alati juhtub midagi. Nagu öeldakse: “Mida rohkem sa teed, seda rohkem sinuga juhtub.” Üks mu kõige õnnelikum, samas ka kõige õnnetum õnnetus juhtus üheksanda klassi viimasel veerandil maikuus. Nimelt õnnestus mul nii õnnetult oma ratta seljast maha kukkuda, et olin 2 nädalat täpselt enne suve Mustamäe haiglas. Arstid ütlesid, et olin õnnega koos, kuna mu ühest selgroo osast tuli tükk välja ja ühes kohas oli mõra ja oleksin võinud halvatuks jääda. Pärast haiglast väljasaamist pidin kandma kaelatuge ja nagu võite ette kujutada, see oli õudus, eriti veel suvel. Ma ei olnud valmis oma haridusteed jätkama, sest õnnetusest tekkisid ka peavalud. Isegi pärast selliseid läbielamisi suutsin lõpueksamid headele tulemustele sooritada, sain kaks viite ja ühe nelja. Peale seda tõdesin, et mul on ääretult vedanud ja ma olen väga õnnelik.

Kümnendasse klassi läksin Läänemaa suurlinna Haapsallu. Aeg oli liikuda Kirbla edukast elust edasi võimalustemaale. Läksin Haapsalu Gümnaasiumisse ja arvan, et suurlinna elu mõjus mulle, sest ma hakkasin koolist puuduma ja ka õppida ei viitsinud. Võite juba ette kujutada, et kui koolis ei käi on väljaviskamine üsna tõenäoline. Haapsalu Gümnaasiumist välja visatud, läksin üle Haapsalu Wiedemanni Gümnaasiumisse, mis oli minu jaoks sobivam. Ma leidsin sealt sõbrad kogu eluks, kellega leidsime ühise keele ja viisime lahedaid ideid ellu. Uues koolis, uute sõprade keskel läks mul palju paremini ja ma vuhisesin läbi gümnaasiumi.

Kokkuvõtteks võin uhkusega öelda, et olen üks koomik, väga aktiivne, sportlik, tark, naljakas, seltskonnahing, humoorikas, empaatiline, õnnelik ja õnnetu kui mõistate, mis öelda tahan..Mu suurim rikkus on mu armastav pere ja adopteeritud pere- sõbrad. Tõsi lugu, mind valiti sõbralikumaks poisiks koolis. Mis ma oskan öelda, ma olen VINGE.

Lõpetasin oma teekonna keskkoolis 2008a. Kus ma olin ka üks peamine kandidaat kooli monarhi kohale. Samal aastal peale kooli lõppu läksin sõjaväkke, mis oli väga huvitav. Mind koolitati snaipriks. Kas pole mitte lahe? Kui mu sõjaväe aeg läbi sai, tahtsin jätkata õpinguid ja seetõttu läksin Mereakadeemiasse, et õppida tüürimeheks. Aga kuna elul on omad müstilised viisid, siis poolel teel sain aru, et see ala pole ikka minu jaoks ja langesin koolist välja. Jätkasin elu ehitajana Eestis, Soomes, Norras ja loomulikult Austraalias. Samal ajal suutsin ikkagi alustada veel õpinguid ja lõpetasin logistika diplomiga.

Austraaliasse tulek on olnud plaanis juba aastaid. Tegelikult kui sain esimest korda viisa, polnud veel võimalik siia tulla. Tavalised põhjused: raha, pruut ja nii edasi.. Aga kui siis ükskord saabusin, algas mu elus täiesti uus eluetapp. Olen reisinud väga palju erinevates linnades üle Austraalia, teinud kõikvõimalikke juhutöid. Mingi aeg Perthis ei teinud jällegi midagi. See tulenes ilmastikuoludest, mis on väga erinev Eesti ilmastikule. Tähendus- väga väga väga kuum! Siis ühel päeval Siimuga otsustasime, et on aeg seda imelist kängurumaad avastada. Istusime autosse ja panime nii umbkaudse plaani paikka sõita mööda Austraaliat kaks nädalat ringi. Aga see ütlus peab paikka ´´mees teeb plaani ja jumal aint naerab selle peale´´. Nii meie 2 nädalat ringi sõitmist kujunes kahe kuu pikkuseks rännakuks. Me olime nagu Jim Carrey filmis ´´Yes man!´´ . Kus iganes nägime silte või sai guugeldatud turisti kohti, mõtlesime, et jah, vaatame selle koha ka üle ja nii me ühest kohast teise rändasimegi nähes igasugu hämmastavaid paiku. See oli mälestusi täis rännak. Lõpp viis meid puuvilla farmi, kus töötasime ka mõnda aega. Rentisime töökaaslastega maja. Maja oli nagu mesilaspesa, alati midagi toimumas. Kuna töö oli vahetustega, siis kui pooled inimestest olid tööl, oli majas alati see teine pool, kes tahtis juua õlut ja nautida head seltskonda.

Kuna iga hea asi saab ükskord otsa, kolisin tagasi Sydneysse ja alustasin vastumeelselt uuesti ehitusega. Rentisime sõpradega korteri ja nii algaski elu suurimas linnas, kus eales olnud olen.

Kuna Uus-Meremaa on Austraaliale nii lähedal, siis leidsin võimaluse teha midagi, mida alati teha unistanud. Mina ja mu kaks sõpra läksime Uus-Meremaale mu sünnipäeval, et teha suurim benji hüpe nimega Nevis. Läksime ainult kolmeks päevaks, aga see oli seda täielikult väärt. Hüpe ja kiik oli uskumatu, aga vaadake mu videosid, siis saate ise otsustada, mis tundeid need teis tekitavad. Udupea nagu ma olen, vedas mul järjekordselt. Kogemata jätsin GoPro lennujaama vetsu ja mingi ime läbi astus lennukis võõras meesterahvas meie juurde ja ütles, et tundis GoPro´l olevatel piltidel meid ära. See oleks olnud väga masendav kaotus.

Aja möödudes mu viisa lõppes, seega asusin taas õppima. Alguses usinalt ja lootes saada uusi teadmisi. Siiski kool oli vaid vahepunktiks.

Elu oli üldiselt hea, suurte tulevikuplaanidega, päike pruunistamas mu nahka, nautisin elu sõpradega Sydneys.

Me, Myself and I…

Hy everyone, my name is Lauri I was born in 18.09.1988 in a small village called Kirbla.

I come from a big family of 3 sisters and a brother.

I started my journey towards my intellectual enlightening from a small school in Kasari. Before the journey began my older sister helped me prepare for it. Having been a enthusiastic little kid I started to learn english on my own watching tv. In the beginning of that long and very interesting journey I was actively involved with Latin dances (a bit over 5 years). When to come and think about it, all my siblings have the dance bug as well. Over the years I was also involved with: break-dance, funky, show-dance, disco…and probably a lot more. Since I was a very active and aspiring kid I was also enthusiastically doing all kinds of sports like: football, volleyball, basketball, athletics and shooting sports. And not for nothing I even did Karate, probably because of Karate Kid but who know. All in all I am a very active and sporty guy. (School record in shot put, 60 m run, ball throw, and school champion in shooting) What can I say, I am AWESOME.

I even represented or school in national competition.

 

And I think we can all agree if I tell you that I got my magic with the ladies from years of doing school plays. I have even been named the best male actor in Läänemaa’s School theater festival.

And folks if that all were not enough, I was part of the boy scouts and young eagles. And even after doing every extracurricular activity available for me I was still smart enough to have excellent grades. From the first grade till the ninth grade I was on a school honor board, I finished second, third and fourth grade with a letter of commendation. Ofcorse i got cocky and thought I don’t. need to study after that and my grades went a little down but still awesome enough to stay on the schools honor board.

My life has been a big trail of accidents. Something always happens to me. You know what they say right “the more you do the more shit happens to you”. One of my luckiest and on the same time the unluckiest incident took place in the ninth grade in the last semester in the month of may. What happened was, I managed to fall with my bike so badly that I spent 2 whole weeks before summer in the Mustamäe hospital. The doctors said that I was very very lucky, I could have been paralyzed because there was a little piece missing from my spine and one of the discs was cracked. After being released from the hospital I was still in no shape to continue on the journey that was my education. I had to wear a neck brace, which as you can imagine was like a nightmare for me, specially before the summer. For some time I was burdened with accident prone headaches. Even having been through such an ordeal I was still smart enough to pass my exams with two A’s and and a B. After that I had a revelation that I was extremely lucky and that I am very happy.

For the tenth grade I moved to a BIG city in Läänemaa called Haapsalu. It was time to move on from my accomplished life Kirbla to land of opportunity. i started to attend Haapsalu High-school and I guess the big city life got to me because I failed to attend school not to mention study. And as you can imagine that if you don’t attend school it’s not impossible to think that I was expelled pretty quickly. Once I was relived from my position in Haapsalu High-school I transferred to Haapsalu Wiedemanni Highschool. Which was more my speed I found a whole lot lifetime friends and as you know if you can think it, you can find another one just like you who will help to bring life all the brilliant ideas I had. Since my new school was more lenient then with the help of my friends I excelled trhough High school.

In conclusion I can say with my head held high that I’m a stand up guy: very active sporty, smart, funny, the soul of the company, humorous, empathetic lucky and unlucky if you catch my meaning. My biggest riches are my loving family and also the adopted family of my friends. True story, I was elected the friendliest guy in school. What can I say I’m AWESOME.

I finished the journey to my intellectual enlightenment in 2008 where I was a prime canditate to become the school Monarch. In the year of 2008 after schools end I was enlisted into the army, which was pretty exiting I was trained to become a sniper. How cool is that. When my army stint was over I wanted to continue my education and therefore I started to study in Maritime Academy to become a helmsman. But as life works in mysterious ways, halfway though I realized that this isn’t for me and I dropped out from school and started my life as a carpenter in Estonia, Finland, Norway and of-course Australia. During that period I still managed to start studying again and I attained  degree in Logistics.

Coming to Australia has been a plan for years, in fact the first time I got my Australian visa I wasn’t able to come here, the usual reasons: money, girlfriend and so on. but when I finally did arrive it was a whole new chapter in my life. I’ve been all over Australia worked in different cities doing all sorts of odd jobs. For some period of time I did roofing in Perth, which was hard due to the extreme weather conditions, well extreme compared to Estonias weather, which meant hot hot hot. Then one day me and Siim decided it’s time to see that glorious kangaroo land. We sat in a car put together a rough estimate of a plan to drive around Australia for two weeks. But you know what they say right “man makes plans and god laughs at them”. Our initially two week plan became almost 2 months on the road. We were like Jim Carry in the movie “Yes man”. Wherever we saw a sign or just googled tourist attraction we were like, yeah let’s go check that out as well and so our adventure took us from one place to another and we saw some amazing things. It was a trip for the memories. In the end the trip took us to cotton farm where we worked for quite some time. We rented a house with friends who all worked at the cotton farm. That house was like a bees nest, always something going on. Since it was a job with rosters there were always people who were working and people who wanted to drink beer and enjoy good company.

Because every good thing has to come to an end I moved to Sydney after the farm where against my will I started doing carpentry again. I rented an apartment with couple of friends and so started my life in a biggest city I have ever been.

Thanks to being so close to New Zealand I had an amazing opportunity to cross something off my bucket list. Me and two of my friends went to New Zealand to do the worlds biggest bungee call Nevis on my birthday. we only went for three days, but it was totally worth it. The bungee and the swing were indescribable but I’l show you the videos later so you can all think for your self on how it makes you feel. And a bubble head as I am, I was once again very lucky: for some reason I left my GoPro to the airports toilet and by some miracle a random guy from the same flight approached us and recognized us from the pictures in the GoPro and gave it back to us. that would have been a devastating loss.

As time went by my visa ended and I started studying once again, eagerly in the beginning hoping to gain new knowledge and a new degree how ever the school was just sub par.

Life was pretty good, with big plans for the future and warm sun bathing my skin I enjoyed life with my friends in Sydney.

Back To Top